Avaleht | Vaata ja kuula | Artiklid

Inimhääle jumalikkus - pillikeele loomulikkus Vesiroosi saalis

Artikkel ajalehes Nädaline 23.02.2010 / Eeva Kumberg

11. veebruaril avas segakoor Cantus meeleoluka kontserdiga Rapla Vesiroogsi Gümnaasiumi renoveeritud ja uuendatud kõlavõimalustega saali.

Mulle meeldib, et olen sattunud elama Kohilasse, ja Rapla, kus tegutseb mitu äraütlemata head ja erilist koori, on nii lähedal. Mulle ei meeldi see, et nende kooride headust käib nautimas nii vähe raplamaalasi. Omakorda jälle meeldib, et vaatamata sellele on ometi noori, kes kvaliteetset koorilaulu oskavad ja tahavad esitada.

11. veebruari õhtul, kui talvekülm taas oma tavalisi tuure üles võttis, andis segakoor Cantus Vesiroosi gümnaasiumi saalis kevadiselt helgemeelse ja suviselt sillerdava kontserdi, esitades kontserdi esimeses osas renessansiajastu inglise koorimuusikat ja teises osas - üllatus, üllatus - William Byrdi kaunist Missat ühes positiivoreli ja Tubae Revalienses'i puhkpillide saatega.

Targad allikad ütlevad renessansiajastu muusika kohta, et see on ilus ja ilmalik, lihtne ja rahvalik, seejuures kõrge kunstilise tasemega, mitmehäälne ja korralikult komponeeritud. Lihtsad rändmuusikud seda enam esitada ei osanud. Sõnad muutusid muusikas tähtsaks, rõhutati nende võimalikult täpset edasiandmist. Ideaaliks sai lihtne ja laulev meloodia, mille loomulik liigendus oli seotud inimese hingamisega.

Otsese allikana Vesiroosi uue kõlaga saalist kinnitan, et inglise renessansiajastu koorimuusika on tõesti ilus ja lihtne. Voolav ja pillav ning samas õhkavalt kurvameelne - toetades täpselt tekste, luulet, mis toona inspireeris laululoojaid John Farmeri, Thomas Morleyd, John Dowlandi. "Tule, mu arm, sind kutsun ma, sa jäta kammitsad, mind rõõmusta" või "Aprill on mu armsama palge peal ja juuli tema silmades" või "Mu silmad, te pisaraid valage. Voog pole veel piisavalt vali" - kas pole kaunid ja elamuslikkust tulvil fraasid. Veel kaunimad aga täidetuna tundliku helikeelega ja pillava harmooniaga.

Oleks liiga vähe ütelda, et Cantus laulis tuntud headuses, arvan, et nii Dowland kui ka Byrd oleksid päriselt ka liigutatud, kui sajandite tagant ulatuksid Cantuse esitust kuulama. Mina jälle mõtlesin, et sellist helgemeelset muusikat ja esitust tahaks veel ja veel kuulata, sestap võiks kontserti korrata, kui kooril vähegi energiat jätkub. Finantse ikka leiab. Plaadist unistamine ei ole ju ka keelatud.

Missa kui lmprovisatsioonlilne eksperiment
Kontserdi teise osa eel tegi väikese sissejuhatuse Tubae Revalienses-i mängija Raivo Tarum. Iidsetest aegadest peale on peetud inimhäält nii jumalikuks, et sellele pillihäält saateks esitada ei olnud võimalik. Ajapikku tulid saatepillid kasutusele, esimesed olid need, mille kõla oli võimalikult inimhääle sarnane.

Missa sünniaega iseloomustades rääkis Tarum, et oli Elizabeth I ajastu, mil kanoniseeritud muusika jagunes kaheks nagu ka religioossed rühmitused (anglikaanid ja katoliiklased). Tihti kiusati taga ametlikust kaanonist kõrvale kalduvaid heliloojaid, ometi saavutas katoliiklasest Byrd edu, pääses tagakiusamisest ja tagatipuks andis kõigevägevam talle au ja kuulsuse ning majandusliku heaolu koos pika elueaga.

Valgustuslikule teoreetilisele sissejuhatusele järgnes koori, oreli ja puhkpillide esituses praktiline tõestus, sest Tubae Revalienses-i muusikud koos oreliga toetasid William Byrdi Missa kooripartiid ajuti nii, et pille inimhäältest eristada oli raske. Kõik see kokku aga lõi esitusele väga omapärase kõla, mis üllatas, ja harmoonia. mis meeli hellitas.

Jagasin oma kuulamisrõõmu ka kooriliikmetega. LauUad olid enesekriitilised, sest nad tahtnuksid selle hea, kuid keerulise repertuaari harjutamiseks rohkem aega võtta. "Muidugi, muusika, mida esitasime, eriti Byrd, on sedavõrd mitmekihiline, et selle omandamine nii lühikese ajaga on harrastuskoorile suur väljakutse. Cantus tegi head tööd ja minu arvamust mööda kandis kontserdi kenasti välja," võttis dirigent Vahur Soonberg olukorra realistlikult kokku.

Samas hakkasid Soonbergi silmad vaimustusesädemeid pilduma, kui ta kirjeldas esinemisrõõmu, mida koorile saatepillidega eksperimenteerimine annab: "Byrd kirjutas Missa ju ilma saateta, nüüd aga oli Imbi Tarumil oreli taga võimalus vabalt improviseerida, teatud mõttes võiks seda ka jämmimiseks nimetada. Tubae Revalienses'i pillid (Raivo Tarum - tsink; Peeter Margus - alttromboon; Valter Jürgenson - tenortromboon, Tõnis Kuurme - dulcian (fagoti eelkäija)) harmoneerusid suurepäraselt koorilaulu k6laga. Mul oli tohutult hea meel, et pealinnamehed huvi üles näitasid ja oma aega meie ühisesse ettevõtmisse pühendasid."

William Byrd (1543-1623) katotiiklik helilooja, organist. 17. sajandi alguse tuntuim helilooja. Alates 1573 töötas kuninglikus kapellis, ehkki ta oli katoliiklane. Veetis oma pika elu heal järjel olles, omas monopoli muusika trükkimises. Kirjutanud katoliiklikku ja ka anglikaani kiriku muusikat. Parim osa vaimulikust muusikast on katoliiklikud motetid ja missad.
Allikas: Virge Joamets "Inglise kõrgrenessanss ja barokk"

Inglismaal oli 15. sajandil populaarne lauto saatega soololaul ehk aaria, mille väljapaistvaim autor oli John Dowland. Dowland oli meloodiaande poolest kuulus kogu Euroopas. Tema laulutekstid on palju poeetilisemad kui inglise madrigalistide tekstid. Tema tuntuim laul on melanhoolne ja erakordselt peenetundelise harmooniaga "Flow my tears".
Allikas: Wikipedia.

Loe ka teisi artikleid: